Vapustav maailm

Peale Jogjakartat sõitsime rongiga Bandungi, mis on veel omakorda 300 km eelmisest linnast. Rongisõit oli väga lahe, rong sõitis mäest üles ja alla ning need vaated olid lihtsalt imelised. Bandungis olime kaks ööd. Kõigepealt ööbisime mingis vahetänavas asuvas nn hotellis millele panin mina nimeks Peldik. See oli jube, koerakuut on ka mugavustega selle kõrval aga ajas asja ära. Järgmine päev võtsime kaks korda parema hotelli ja mis kõige naljakam, see maksis täpselt sama palju. Kõik vaatamisväärsused oleme käinud autodega. Nelja peale on see täitsa normaalse hinnaga ja saad terve päev sõita kuhu tahad- auto on koos autojuhiga. Autode keskmised hinnad on 250 000- 400 000 ruupiat. Peab arvestama, et iga vaatamisväärsuse juures on ka pilet, ulatudes kuni 25 000 ruupiani. Bandungis käisime ühe vulkaani otsas, mis oli veel aktiivne, tossas ja puha. See oli väga võimas. Ümber kraatri sai kõndida ka, ca 2,5km pikk rada. Alguses kõik räägivad (isegi info punkt), et ei saa kuskile ilm giidita. Meid ei huvitanud, me lihtsalt hakkasime kõndima, õnneks keegi järgi ka ei tulnud. Andra tuli poole teeni, sest tal olid plätad ning edasi oli raske ronimine. Me ronisime kolmekesi üle sellise kalju, et vahel oli ikka päris hirmus, enam vähem püstloodis minemine. See matk oli väga lahe. Kõik murid (loe indoneesialased) tahtsid meiega pilti teha. Ükskõik kuhu lähed, kõik küsivad, et palun kas saaks ühe pildi koos teha- eks  neil ole suur imestus, näevad milline inimene välja peab nägema :D:D. Lepatriinu käis vetsus ja ta ei teadnud, et maksma peab ka selle eest. Välja tulles siis küsiti raha ta käest, aga tal väikest rahatähte parasjagu ei olnud ja ütles, et läheb vahetama. Aga tegelikult tuli ta naerdes kähku autosse. Küsisin, et mis juhtus, ta naeris ja ütles, et läheme kähku ära, tee peal räägin :D:D. Lepatriinu põgenes ära, nüüd on ta tagaotsitav ma arvan :P.

Järgmine peatus oli Malang ning jällegi transpordi vahendiks rong. 16 tundi loksumist- see oli jube. Magamisest ei tulnud seal midagi välja, sest kõik istekohad on ehitatud muridele, nad nii kuradi väikesed kõik, katsu siis ära mahtuda sinna. Malangi jõudes leidsime, et tegemist kõige puhtama ja ilusama linnaga kus me käinud oleme. Esimese öö olime hotellis Splendid Inn, kus oli isegi bassein ja hommikusöök hinna sees. Hind oli tegelikult kallis- 215 000 ühe toa hind ööks. Järgmine päev leidsime ilusa hotelli Helios, marmor põrandatega ja puha, palju ilusam kui eelmine ja naljakas jällegi see, et odavam- 140 000 öö. Samamoodi hommikusöök hinna sees ja veel Wifi ka. Malangis käisime ainult kõrge kose juures. Selle kosega sai ka parasjagu nalja. Otsisime autot normaalse hinnaga ja selle käigus ütles üks, et see kosk on ilus jah, ca 10m kõrge. Me hakkasime naerma, et kurat kas selle 10m pärast tasub ikka jamada- jätsime pooleli ja läksime hotelli tagasi. Siis googeldasin selle kose kohta natukene ja kae nalja, see hoopis 84m kõrge. Järgmine päev sebisime auto omale, saime 200 000. Kose juurde jõudes oli esmamulje ikka väga väga võimas, 84m vee langemist oli imestamist väärt. Kose juures olid päris lahedad ahvid, kes tulid pähkleid ja maasikaid isegi käest võtma. Seal müüdi igast asju, nagu igal pool. Praetud banaanid mingi taigna sees olid väga head. Malangis saime Lepatriinuga omale ühe kohaliku sõbra kes sõidutas meid mitu korda selle rattaga, mille ees kaks istekohta- Indoneesia keeles pedja vist. Tegi meiega pilti ja lisas meid facebookis sõbraks :D.

Peale Malangi asusime Kawah Ijeni suunas teele- tegemist siis kõrge aktiivse vulkaaniga. Päev otsa sõitu bussidega ja olimegi suht ligidal, saime Bondowososse, kus ööbisime ühe öö. Bussijaamast linna peale hotelle otsima minnes pakuti hästi palju pedjasid, aga me ei tahtnud raha raisata. Läksime siis ise otsima aga kurat, no ei tule ühtegi hotelli tee peale. Olime päris pika maa juba maha käinud kui leidsime kalli hotelli. Sinna ei tahtnud, rääkisime natukene kohalikega (muideks, kohalikega on nii raske rääkida, sest nad ei oska lihtsalt inglise keelt, vähe vähesed kes oskavad) ja saime teada, et enam vähem samat teed tagasi kust tulime, jääb üks normaalse hinnaga hotell, aga ainus jama see, et ta päris kaugel nüüd kus me nii kaua juba kõndinud olime. Midagi ei jäänud üle, võtsime pedjad omale. See oli maailma kõige naljakam sõit, sest meil on seljakotid nii julmalt suured pluss veel läpakakotid jne. Aga ta vedas kahte korraga :D:D, hoidsime kõike neid kotte süles ja käes ja igal pool kus saime- see oli väga väga naljakas, isegi kohalikel oli nalja nabani. Hommikul siis saime bussi peale, mis läks Kawah Ijeni, hotelli nimega Arabica homestay. Enam vähem hotell, meie economy toad muidugi pole kiitmist väärt, aga pott on ja soe vesi ka- mida hing siin mail ikka veel ihaldada võib :D:D. Siin mäe otsas on päris külm ja niiske, igal pool kasvatatakse kohviubasid. Bussisõit oli ikka kogemus omaette :D:D. Vahel jäi ikka süda seisma peaaegu- filmisime seda sõitu kah. Kohati oli mäkke tõus nõnda järsk ja peale selle oli tee ikka väga jube, hullem kui metsaväljaveo tee, tegelikult ka. Päris mitu korda vaatasin, et no nüüd läheb see buss küll ümber. Tegemist siis väiksemat sorti bussiga, nii ca 10 inimesele mõeldud, aga mida imet, meid topiti sinna kokku 27, saate aru. Nagu tikud toosis :D. Isuzu buss- minu silmis tõsine offroad-i masin ja testivõitja :D. Saime ühe kohaliku mobla nr juba Bondowoso bussijaamast, et ta viiks meid Kawah Ijen järgmine päev. Õhtul oli poiss kohal nagu viis kopikat ja kauplemine võis alata. Jama oli selles, et ei tahtnud odavalt anda, saime 300 000 bussi. Samasuguse bussi millega hotellini tulime, õnneks olime seekord ainult kolmekesi seal :D:D. Jõudsime siis varahommikul Ijen-i.

Siinkohal nõustun täiesti Allani poolt Austraalias öeldud lausega- siin elavad maailma tugevaimad inimesed. See tõesti on nii. Nimelt on tegemist aktiivse vulkaaniga, mille kraatri seest tuuakse väävli tükke. Neid raiutakse lihtsalt sealt lahti, topitakse sellistesse korvidesse, mis on bambusega ühendatud  ning kannavad tasakaalus üle ühe õla. Märkimist väärib tõsiasi, et need kogused mida veavad, kaaluvad kuni 100 kilo või natukene ülegi. Mäe otsa on 3km kõndimist (me tegime kõik ära, käisime ka kraatri sisemuses vaatamas mis moodi väävlit võetakse, pildid face-is). 3km mäest ülesse, juba niisama on seda päris raske kõndida, õhku ka üleval ei ole eriti. Need väikesed vennad (keskmine kaal muridel ca 50 ma ütlen) käivad seda maad kaks korda päevas. Kõigepealt minnakse tühjade korvidega ülesse ja pärast täis korvidega alla. Aga asi polegi nii lihtne veel. Nimelt mäe otsa jõudes on vaja kraatri sisemusse saada, selleks on vaja ca 500m alla kõndida mööda kaljut, kuhu on tehtud mingid trepi moodi asjad ka mõnda kohta. Vot ja katsu tulla 100kg õlal tasakaalus 500m püstloodis mööda kaljut ülesse- täiesti perses, sorry et ropendan, aga see ei ole normaalne. See on nagu ime. Meie Ardoga proovisime seda korvide asja õlal kanda, mis oli 75kg ja too vajutas õlasooned mõne sekundiga nii kinni et piss pidi püksi tulema. Väga väga julm. Vennad muidugi puhkasid ka ikka mingi maa tagant. Enamvähem kõigil olid õlad täiesti katki ja kuidagi moondunud sellest tassimisest. Meil oli üks hästi tore abiline algusest saadik, üks sealsetest töötajatest, kes rääkis natukene ka inglise keelt. Alguses ütles, et teised tahavad selle eest raha, aga tema ei taha mitte midagi meie abistamise eest. Rääkis natukene midagi, tegi meist pilte, aitas Annikat mäest alla jne, oli väga tore. Me siis mõtlesime, et annaks talle ikka natukene midagi, andsime siis 10 000 seal kraatri põhjas. Vend pidi nutma hakkama ja ütles et 50 000 maksis see kogu lugu. No kurat võtaks, ise ütles, et ta ei taha midagi selle eest. Me alguses saime aru, et ta tahtis 15 000, andsime siis 5000  veel juurde, aga kordab kogu aeg, et ei ei ei, 50 000. Me ei viitsinud hakata vaidlema ja ütlesime, et sorry, rohkem pole. Aga see matk ja see mägi- see on kõige ägedam kogemus minu elus. Mul tõesti ei ole sõnu kui ilus see kõik oli, see vaade ja vulkaan on lihtsalt vapustav. Tegin julmalt pilte seal. Pärast seda läksime hot spring-i, ligunema. Tegemist siis kuumaveeallikaga. Vesi tuleb mäe seest kuskilt ja ehitatud olid väikesed basseinid, vedelesime lihtsalt seal kuumas vees pärast seda ronimist- see oli väga mõnus.

Nüüd siis liikusime Banyuwangisse. See sõit oli ka ikka paras seiklus. Kõigepealt samat julma teed pidi Kawah Ijenilt alla- väga julm :D. Siis Bondowosost sõitsime Jemberisse, väiksemat sorti bussiga. Siin tekkis sõidu aeg väikene probleem. Nimelt avastasin, et minu kallis ja armas fotokas on kadunud. Tuli meelde, et jätsin selle Bondowososse bussi peale. Õnneks oli mul selle bussijuhi mobla nr olemas. Nii kui seda avastasin, hüppasin bussi pealt maha, täiesti tundmatus kohas. Teised kamraadid jäid bussi, ootavad bussijaamas kui jõuavad kohale. Mina siis tundmatus paigas helistasin sellele vennale ja ta kohe võttis vastu ning läks kaamerat otsima. Õnneks leidis selle kohe ülesse. Nüüd oli probleem, et kuidas ma saan sinna Bondowososse tagasi? Hakkasin jala kõndima sinna ja ühel hetkel sõitis väikene buss minust mööda. Ma siis hääletasin sinna ja ütlesin, et Bondowoso, ega nad inglise keelt ei mõista ju. Ta vastas selle peale, et jes Bondowoso, 4000 ruupiat. Vedas, sain enam vähem mõne minutiga kohe transpordi ja tagasi linna. Kohale jõudes oli Yono (bussijuhi nimi) mind ilusti ära ootanud ja kaamera ka käes. Tänasin siis teda ja tahtsin talle selle eest 20 000 ruupiat anda, aga tüüp ei võtnud raha vastu. See oli nagu imelik mu jaoks, kõik siin tegelikult on raha peal väljas, aga tema ei tahtnud ja tõsiselt mitte. Ta ei võtnudki raha aga ma andsin talle mälestuseks ühe väikese kaela ehte- suveniir mille ostsin Austraaliast. See sama vend oli meie bussijuht ka Ijeni ja hot springi. Võtsin siis uue bussi Jemberisse ja vähem kui tunni pärast sain bussijaamas teistega jälle kokku. Ardo oli tahtnud naised maha müüa selle aja sees kui ma ära käisin :D:D:D. Ma ütlesin talle, et teeme rahad pooleks ja läheme siis õlut jooma :D. Lepatriinule oli tekkinud juba mitu kutti ja abielu kuupäev oli enam vähem paigas :D:D.

Tänane päev on lepatriinule ka väga naljakas olnud. Nimelt kui osad inimesed joovad raha maha, siis Lepatriinu ise ka tunnistas, et ta on pissinud päris palju raha maha- 4000 eest kui aus olla :D:D:D. Teiseks käis ta terve päeva ringi sedasi, et üks sokk oli tagurpidi jalas ja kolmandaks on tegemist tõelise ärikaga. Annika ostis 13 000 omale nike plätud (ärme maini ära, et eesti rahas on see ca 17 krooni :D:D). Homme siis Balile tagasi ja varsti Austraaliasse jällegi.

Kindlasti vaadake pilte facebookis, sest siis te näete miks see Ijen kirjeldamatult ilus on.