Oi oi, põlegi nüüd väga ammu aegu blogi kirjutanu, ei oska sedapsi kohe midagi kosta :D, isegi umma keele ära unustanu, aga ess iga asi tulõ oma ao pääle vöi veidike hiltampa. Saa mis saab, pääasi et sinist silma ei saa.
Tegelikult pole asi nii hull midagi kuna me saame eesti keelt harjutada iga päev. Nagu teada on ju naistel 7000 sõna mida päeva jooksul kulutada ja meestel ainult 2000. Kuna meil ju kaks naissoost isikut kaasas siis lihtsa matemaatika tulemusena saame, et päeva jooksul tuleb 14000 sõna otse sinu suunas- see pole lihtne :D:D:D:D (tegelikult on meie tüdrukud ikka väga vaiksed meiega, nad raiskavad järelejäänud sõnad öösel üksteise peale jutustades kella 4ni hommikul ja siis 8st ärgates on nagu zombid ja aru ei saa miks küll nii väsinud on olla :D:D:D).
Kui aus olla siis suurt midagi pole muutunud- nagu ühes anekdoodis, et elu nagu Venemaal, vahest on virts otsas, vahest ämber kadunud :D:D. See käib just töö kohta, ei tule väga palju tunde nädalas kokku. Õnneks olukord muutus paremaks tänasest (täna on 29.03.2011). Oleme töötanud siin juba 3 kuud ja alles nüüd läheb asi paremaks, normaalne. Üks korjamise tiim lasti lahti ja selle töö saime endale. Nüüd saame nädalas kaks korda käia korjamas ja siis hiljem toimub veel pakkimine. Öeldi, et peaksime 40h nädalas kätte saama. Uut uudist veel niipalju, et ostsime omale piletid Indoneesiasse ära 18ndaks aprilliks. Vähemalt saame mõne nädala eest raha enne reisile minemist. Edasi ja tagasi tuleb kokku ca 600 daala see reis, ainult lennupiletite raha. Õnneks pidi kohapeal elu nagu lill olema- enam vähem :D. Ei jõua ära oodata juba, kui aus olla, siis nendest melonitest on kopp nii ees, et kui ma Eestisse kunagi satun, siis esimesena ette sattuv melon lendab vastu maad puruks :D, olgu see kasvõi keset Selverit.
Uut veel ka niipalju, et mul mingi kuradi bakteriaalne haigus, mis sööb mind elusalt kui võib ütelda. Nimelt kõigepealt leidsin lihtsalt kaks imepisikest nagu vesivilli taolist punni, ühe kaelal ja teise vasakul rinnalihase all. Nad olid tõesti väga väikesed ning ainult korra puudutades läksid nad kohe katki. Ma mõtlesin, et vast töö juures mustusest tulnud, kust kohast nad muidu ikka tulevad. No ja siis juba järgmine päev olid mõlemad kolm korda suuremad ja ajavad nagu vett välja, sellised laigud. Ma ikka arvasin, et kaovad ära, aga kae nalja, ainult suuremaks ja suuremaks lähevad. See rinna juures on juba sama suur kui kaks suuremat münti kokku panna, suht rõve. Olen teinud siin korralikult ka trenni, meil on siin kang ja puha, aga see kang on üks paras jama. Ta käib keskelt kokku ja seal kohal on üks muhv mille siise siis mõlemad otsad keeratakse. Ma teen selle kangiga (55kg) hüppeid ja see asi keskel hõõrus mul juba mitmeid kordi nahka maha selja pealt. See salakaval bakteripoiss sai kuidagi sellest haisu ninna ja ronis sinna haava peale ka ja järas natukene sealt. Käisin täna arsti juures ja sain omale mõnusa antibiootikumi ravi kaela tablettide kujul ja ka kreemi kujul mille sees on antibiootikumid.
Tavaks saanud Lepatriinu nali. Seekord veelgi geniaalsem, veelgi naljakam. See talu kus me töötame kannab nime B. J. Melons. Omanik on nimega Bruno ja tal on noorem vend nimega Dane. Mõlemad töötavad siin farmis iga päev. Lepatriinu hakkas mõtlema, aga mida need B ja J tähendavad ja ta tuli maailma kõige geniaalsema mõtte peale. No esimene on väga loogiline, et B on Bruno, aga vat see J, see on üks väga lahe mõte. Asi oli selles, et nende vanemad tahtsid, et Brunole tuleks õde Jane ja nad olid selles suht kindel juba, tegid talule nime ära ja puha- B. J. Melons. Aga näete nalja, jumal viskas vimka ja tuli hoopis poiss, siis neil ei jäänud muud üle kui panna nimeks Dane. Aga vanemad olid ikka nii kuradi kinni selles Jane-is, et nime jätsid samaks- The End :D:D:D:D:D.
Nägemist kõigile, üritan veel täiendada blogi kunagi veel;).
