Jõudsin siis ilusti väikese lennukiga (suht moosiriiuli moodi, aga sellega saab ka vette maanduda) Broomi kohale. Selle lennukiga peatusime poole tee peal ka ühes üksikus looduslikus lahes, vee peale, kus olid pärlilaevad. Seal tangiti lennukit ning sõit võis edasi alata. Broomis viidi bussiga väikese mootorpaadi peale mis omakorda viis Paspaley Pearls laeva peale. Laeva nimi on Marilynne. Saime Margusega (teine eestlane kellega mind kokku pandi) oma kajuti, normaalne nari ja isegi riidekapp sahtlitega- luksus pärast 5 nädalat autos elamist. Esimene päev oli nii raske- vaatasin laeval ringi, tegin ühe sõlme köiel lahti ning sõin nii kuis jaksasin. Kokk on meil tasemel, kolm korda päevas on rootsilaud, söö nii palju kui jaksad. Peale selle võid igal ajal minna kööki ja teha omale mida tahad. Õhtu poole hakkasime liikuma pärlifarmi suunas. Seal me hakkame töötama teise laeva peal kuid õhtuks tuleme ikka selle laeva peale tagasi. Siin laeval on ka igast kohustusi. Koristamise graafikud, siis seilamise ajal on meil öövalved- täna öösel peabki juba Margus ühe teise vennaga valvama minema 00:00- 03:00. Peab vaatama, et karile ei sõida :P. Kaks päeva võtab aega, et kohale sinna jõuda ja siis alles hakkab töö pihta. Hommikul 5st õhtul 4-5ni. Muidugi on vahel ka väikesed pausid pluss tund aega lõunat.
Ahjaa, kallis Lepatriinu tead mida? Ma sain omale padjapüüri ja tekikoti mis on täiesti roosad ja suur süda ka veel peal :D:D:D!
Seilasime kaks päeva ja jõudsime nn. pärlifarmi kohale. Tegemist siis selle sama kohaga, kus me lennukiga lennates vahepeal maandusime. Seilamise ajal pidid kõik olema ka vahis paari kaupa. Mina olin ühe noore 19a austraalia tüübiga vahis. Pidime valvama ja jälgima pimedas (21:00- 00:00 oli meie vahetus), et karile ei sõidaks. Jälgisime radarit, arvutist gps-i ning autopilooti. Iga 15 minuti tagant pidime kaardile märkima sirklite ja joonlaudadega hetke asukoht, nö dopeltkontroll, et arvuti ikka õigest juhib laeva. Nüüd ma siis oskan laeva kapteni tööd ka mingil määral. Oskan kasutada radarit, koordinaatide järgi märkida kaardile hetke asukoht, arvutada kiirust, arvutada kaugust saartest jms. Väga lahe kogemus.
Kohe hommikul tööriided selga ja väiksema paadiga viidi teise suurema laeva peale, kus hakkas kogu töö pihta. Ühed käivad väikese paadiga pärleid toomas. Pärlid kasvavad sellistes restides, kus on võrgust taskud mille sees nad on. Selle restiga ripuvad nad meres poide küljes. Tuuakse siis need samused restid laevale ja meie pidime nad hästi kiiresti sealt taskutest välja võtma ja lauale panema, kus teised sorteerisid nad eraldi ära. Terve päev otsa oli tamp taga- mulle see meeldib väga, aeg lendab kiiremini. Pärlikarbid on iseenesest erinevate suurustega, kõige suurem võib kaaluda kuni 1,5kg ja ühes restis on neid 8. Pärlikarpi saab kasutada kuni 3 korda. Pärl tekib 2a jooksul siin (looduses võtab aga sada kordi kauem aega ning tegelikult looduses on miljonist ainult 1 pärliga karp). Täna nägin ühte surnud pärlikarpi mida tõstsin ja see oli natukene avatud- ilus valge suur pärl paistis sealt seest :P. Need pärlid, mis on nõrgad või mis on juba 3 korda kasutatud, lähevad toiduks. Enne muidugi võetakse pärl seest ära. Firma kus ma töötan on Paspaley Pearls, maailma kõige suurem pärlitootja. Kulutused on pärlifirmal väga suured, aga kasum veelgi suurem. See raha mis tuleb liha müügist ja karbi enda müügist katab ära kõik firma kulutused, seega jääb firmale kogu pärlitest saadav tulu, mis on meeletult suur. Karbi seest saadav liha pidi olema delikatess ja ka väga kallis.
Kuidas siis pärl tekib? Tegelikkuses on siin Jaapani teadlased, kes võtavad mingi ameerika karbist tehtud sellise juba pärli moodi ümmarguse kuuli (seda kutsutakse nukleuseks), mis asetatakse pärlikarbi sisemusse. Karp arvab, et tegemist mingi parasiidi vms ning hakkab selle ümber ehitama siis pärlit- nii tekibki ilus valge south sea pearl. Iga aasta käiakse neid karpe puhastamas. Sõidetakse paadiga ligi ja tõmmatakse koos restiga merest välja ning peitli moodi riistaga nühitakse nad puhtaks.
Meie elamegi siis merel, oleme oma laeva peal kust iga hommikul väikese paadiga liigume teise laeva peale. Merel olles peab hästi palju sõlmi oskama, olen paar tükki juba selgeks saanud.
Praegu on laupäev (09.07.2011) ning ma sain terve päeva korralikult tööd teha, 12h kokku. Päev otsa lõikusime pärlikarpe lahti, kui pärl oli sees, siis see eraldi kohta, karbi pooled edasi töötlemisele ja liha samuti. Karbid läksid kõigepealt paku peale, kus ma tampisin sellised pehmemad ääred maha, suure lõikenoaga, selline väikese kirve moodi :P. Peale selle läksid edasi puhastusse, kus traatharjaga puhastati karbi pooled seest puhtaks sinna jäänud lihajäänustest. Karp on nii tugev, et mitte ühtegi kriimu ei jää peale kui traatharjaga teda kraapida. Täna meie tegelesime siis nende karpidega, mis olid haiged või olid juba oma aja ära käinud- seda kutsutakse kill raft ehk siis tapmise parve peal töötasin. Kogu pärlikarbi sisemus läheb ämbrisse ning sealt edasi siis kasti, kuhu kogu aeg voolab vesi. Laua taga olevad inimesed peavad siis edale ühe portsu soolikaid ette tõstma ning sealt liha välja noppima. Liha on seal ainult üks neerukujuline tükike sees, enam vähem sama suur ja lai kui tikutoos. Soolikad on mõnusad limased ja igast parasiite ja usse ja isegi väikeseid krabisid täis, mis vahest võtavad rõvedalt näpust kinni :D. Laeva alumisel korrusel aga toimus teadus. Karp avati ettevaatlikult spetsiaalsete klambritega ja pisikesed jaapanlased võtsid pärlid välja ning asetasid sinna materjal uue kasvamiseks. Alumisel korrusel töötab ka üks eesti tüdruk. Ta on juba teist hooaega siin ning näitab teistele mida teha. Hästi sellise käsutaja iseloomuga, kohati ka kuri, aga eks selline peabki olema kui tervet alumist korrust käsutad. On ainult üks asi, mis mulle siin laeva peal ei meeldi- Lepatriinut siin ei ole J. Täna on 11.07.2011 ning esmaspäev. Tegime tööd 14 tundi kokku- hommikul 5st õhtul 7ni ning olin ainuke, kes pärast seda rasket tööpäeva tegi veel ka trenni (H). Tänane oli eriti raske lõpupoole. Mitte füüsiliselt raske, aga tasakaalu mõttes. Ookean muutus rahutuks ning lained liigutasid laeva ülesse alla ja edasi tagasi nagu väikest sulge. Väga raske oli karpe täis kaste tõsta parvemoodi paadi pealt suure laeva peale, raske oli isegi püsti seista. Dušši all oli eriti lahe, lendasid ühest seina äärest teise täie kiirusega :D.
Ma olen päris osab selle suure noaga karbi teravate äärte tampimises- mind kutsuti seal kuulipildujaks, sest ma tampisin hästi kiiresti. Tavaliselt on enne lõunat üks väikene paus ning seal saab korralikult süüa jälle. Põhimõtteliselt ma saan 4 korda päevas süüa ja selles ma olen kõige parem, kindlalt :D. Ma söön ikka palju rohkem, kõige rohkem kui aus olla :D. Kokk on meil vägagi tasemel, kogu aeg on lihtsalt nii palju mida võtta, lademetes. Erinevat liha iga kord, erinevad salatid, sushi, magustoidud, jne- paljusid sööke pole enne näinudki.
Nädal aega on täis saanud laeva peale saabumisest. Jube õlle isu oli täna, aga seda mul siin ju pole :D:D. Õnneks sain tuttavaks ühe Danieliga Sydneyst, kes samuti töötab siin. Sain 10 daalaga 7 õlut ta käest :P, tal terve kast. Jõin ühe just ära... mmmm kui hea, hästi lahja õlu, aga see eest maitses väga hästi- pole kaua aega õlut joonud. Muideks täna juhtus üks asi. Nimelt minu kaasmaalasest tööline, Margus, kellega ma siia tulin, saadeti täna koju ära. Öeldi, et „it’s not his cup of tea“ ehk et ta ei sobi siia, et ei saa hakkama selle tööga. Kõik kogu aeg märkasid, et ta ei pane tähele ning ei saa vist inglise keelest ka nii hästi aru kui peaks. Mind jäeti õnneks :D. Küsisin oma laeva kapteni käest, et millal siis mind ära saadad :P, vastas, et ei ei sina töötad siin ikka edasi, tee samamoodi tööd edasi, ning probleeme ei tule. Paistab, et neile meeldib mu töö, aga ega ma püüan ja teen nii korralikult kui vähegi saan.
Paljud kutsuvad mind siin Arniks. Küsisin, et miks selline nimi. Vastati, et see on lühend Shwarzeneggeri eesnimest:P. Sellepärast, et ma kogu aeg peale tööd trenni teen nii palju. Käed on väikeseid lõiked ja kriime täis ning loomulikult viimne kui üks hakkab nö. mädanema J. See on tingitud ookeaniveest. Troopilistes kliimatingimustes on selline vesi äärmiselt suure bakterite sisaldusega, vot nii :D. Muidugi nende restide peal kasvab hästi palju ookeani taimi, kõige rohkem aga „fire weed“ ehk siis selline veetaim, mis kõrvetab kui käe vastu läheb ;).
Täna on laupäev (16.07.2011) ning grillõhtu. Minnakse selle laeva peale, kus me tööd teeme ning süüakse vist nii palju kui jaksatakse. Ma ei viitsinud minna, kuidagi väsind olla, mõtlesin, et lähen varem magama. Läksin siis alla kööki, et mingit võikut teha omale ja siis tuleb laeva kapten minu juurde ja ütleb, et Dan kas sa tahad ma küpsetan sulle liha :D:D. Ma nagu ei saanudki aru, et kus see nali siin on ja küsisin ta käest, et päriselt räägid või. Ta vastas jah muidugi, no worries mate :D. Vot ja siis mööduski tänane õhtu kahekesi koos laeva kapteniga, kes tegi mulle süüa ja siis rääkisime igast maailma asjadest. Tema on seda tööd siin firmas teinud juba 21 aastat. Kujutate ette ta ütles mulle, et kui neil oleks rohkem selliseid töötajaid nagu mina, siis nad oleksid võitjad :D. See tegi mu päeva küll paremaks J. 19.07.2011 ja teisipäev. Teate kõik on märganud, et teen kõvasti tööd. Näiteks on sellised paneelid, kus on 8 pärlikarpi sees, kaalub normaalselt :D. Teised töölised panevad neid paneele restidesse ühe kaupa, mina aga kolme kaupa ;). Täna juhtus üks lahe asi- ma sain ametikõrgendust. Ma olen töötanud siin alla 2 nädala ja juba sain ametikõrgendust. Ma ei tee enam tavalist tööd kogu aeg, vaid mind pandi laeva peale mahutitesse tööle. See on raskem töö ning selle eest makstakse ka veidike rohkem. Ma pean seal pärlikarpe avama ning neile klotsid vahele panema, et nad kinni ei läheks. Seda peab tegema hästi kiiresti. Ma tegin seda täna esimest korda ning olin üks kiiremaid. Kõik töölised ütlesid, et ma olen animal :D:D, estonian animal. Laeva kapten ütles, et Dan is the Man :D:D. Jama on muidugi see, et see firma on kõrge maksumääraga ehk minu palgast makstakse 30% maksudeks, aga õnneks saan suurema osa järgmine aasta tagasi. Väga lahe, aga töö on muidu raske, käed on kogu aeg rakkus nende tangidega avamisest. Osad karbid on ikka väga tugevad ja võtavad väga palju jõudu. Kolmel sõrmel on vesivillid sama suured kui sõrmed ise :D:D, aga pole hullu, teip peale ja läheb jälle edasi.
Täna oli üks lahedamaid päevi (22.07.2011). Olime hästi kiired nendes mahutites ja ka mujal läks töö kiiresti ning saime kõik valmis juba kella neljaks. Meie laeva kapteni parem käsi Matt (inglise keeles „first mate“) kutsus mind täna harpuuniga kalu laskma. Läksime siis kolmekesi kiirpaadiga mõned kilomeetrid eemale laevast. Otsisime ilusaid lahtesid ja saarekesi, kus oleks hea selge vesi ja palju kalu. Mul harpuuni kahjuks ei olnud, aga kogu snorgeldamis varustuse sain küll laevast- see oli üks agedamaid seiklusi. Suurte kivide vahel ujudes ja kogu vahel põhja sukeldudes näeb ikka igasuguseid huvitavaid elukaid. Täna ei olnud õnneks ühtegi haid ega soolasevee krokodilli läheduses :P. Eile käidi kalal ja saad päris palju kalu, suurim nendest oli ca 20 kg, aga see ei kõlbanud süüa seega kasutasime seda söödaks. Nimelt sidusime suure köie otsa ta ning lõikasime kalale mõned lõiked sisse- et haipoisid tunneksid kala lõhna vees ;). Poole tunni pärast oligi suur suur tiigerhai kohal (mul on sellest ka video) ning ta lihtsalt rebis selle kala lõpuks tükkideks. Sain temaga vägi kaigast ka vedada- tõmbasin köit mille otsas ta oli, peab tunnistama, et ta on ikka päris tugeb. Ta võis olla mingi ca 3m pikkune hai, vägagi ohtlik. Üleeile öösel püüdis Matt ühe meremao kinni. Päris suur oli teine, paari meetri pikkune ning päris rõve nägi välja. Ma veel mängisin sellega, tegin nagu tahaks teda ära süüa jne. Siis Matt ütleb mulle, et vaata kui sa mao nüüd merre viskad, siis tee seda kähku, et ta ei jõuaks sind hammustada. Tundus juba kuidagi kahtlane see jutt. Viskasin ta nii kiiresti käest ära kui sain. Ta ei jõudnud mind hammustada. Siis Matt tuleb minu juurde ja ütleb, et kas sa teadsid, et hoiad ühte maailma kõige mürgisemat asja käes :D:D:D? Ma ütlesin, et muidugi ei teadnud loll :D:D. Täitsa lõpp, kui see madu oleks hammustanud, siis olekski kõik olnud. Ta on ikka äärmiselt mürgine ning suht 100% et sellest hammustusest enam välja ei tuleks.
31.07.2011. Nüüdseks olen olnud laeval juba kuu aega ning teinud avamise tööd 2 nädalat. Ma räägin kuidas pärlikarbi avaja päev algab. Kõigepealt ärkad teistest varem, enne 5-te hommikul, siis üritad äratuskella kinni panna, mis on väga raske katsumus, sest käsi ei liigu hommikul. Täiesti lõpp kui surnud on parema käe sõrmed hommikuks, lihtsalt mitte kuskile poole ei liigu ning on paistes. Siis liigun soojavee kraani juurde ja hakkan vaikselt liigutama sõrmi kuuma vee all. Lõpuks hakkavad enam vähem liikuma, nagu robotil :P. Esimesed 100 karpi on nati valus avada, aga siis edasi läheb ladusalt ning ma olen ikka üks kiiremaid (H). Meie laeva esimene tüürimees (inglise keeles first mate) jättis selle avamise töö pooleli ning ta lendas ära tagasi linna, sest käsi ei töötanud enam hästi, ta sõrmed olid tundetud. Nüüd tuli välja, et sellest avamisest on mingid lihaskiud randmes krampis ning tänu sellele närvid närbuvad. Tal on operatsioon paari päeva pärast. Jama lugu on see, et ka minu parema käe keskmine sõrm on nüüdseks tundetu, imelik tunne. Lõikasin täna just nimelt samasse sõrme sisse kogemata, ega eriti valu ei tunne. Aga pole hullu, pulmadeks paraneb ära ;), ega ma seda kaua ei tee, sept keskel lõpeb ära kogu üritus. Täna oli hästi lahe päeb, ma kogesin täna tõelist Austraaliat- seda saavad vähesed teha. Me võtsime väikese paadi oma laeva pealt ning läksime otsima ühte koske. Nimelt on selles lahes siin kuskil üks suur looduslik magevee järv, mis on merepinnast kõrgemal nagu mäe otsas. Leidsime koha üles kust sinna saab, aga kuna just hakkas mõõn ookeanis me sinna ei läinud. Seda tegid teise laeva liikmed, kes riskisid ning jäidki sinna kinni :D:D:D. Siis algas päästeoperatsioon :P:P, mina koos kahe aussi kutiga läksime neid päästma. Kõigepealt neil puudusid jalanõud, ning seal oli väga kivine ja mudane jne. Proovisin palja jalu seal korra käija, lõikas kohe talda sisse. Tänu sellele läksime tõime kõipealt jalanõud kõigile :D, sest kõndima pidi pikka maad, veetase järjest vähenes (tõus ja mõõn käib 6h tagant, veetase kõigub ikka oma 3-5m). Enne jalanõudele järgi minemist, võtsime Eesti tüdruku peale. Ta kõndis kogu maa maha niisama, aga ta oli vaja kähku laevale saada, sest kaljuronimisega oli ta suht jamasti käele suure haava sisse lõikanud, aga midagi väga hullu ka polnud. Mina võtsin laeva pealt ämbri ja peitli ja haamri. Päästeoperatsiooni käigus kogusin austreid kivide pealt. Üks kallimaid ja parimaid delikatesse maailmas. Ma sain ämbri kähku täis ja siis hakkasin neid sööma- jah, lihtsalt toorelt, maitsevad väga väga hästi, mõnusalt soolased ja puha. Nad on nagu kivid. Kasvanud kivide peale ning väga tugevalt kinni. Ja nii siis tänane õhtupoolik möödus süües austreid looduslikult väga ilusas kohas, kus on haid ja krokodillid ning kus väga vähesed üldse käinud on- lihtsalt super kogemus.
08.08.2011. Ma tegin paar päeva tagasi midagi väga hullu. Nimelt on selline asi nagu beerbong hästi kuulus Austraalias (eriti aga USA-s). Tegemist siis lolli asjaga :D. Kirjeldan teile natukene mis asi see on. Iseehitatud suur lehter millest tuleb ca 1m pikkune toru välja. Sinna lehtrisse valatakse õlut ning see kes suudab korraga kõige rohkem ära juua on võitja. Siiani oli rekord 5 õlut. Mina olin kindel, et ma ei tee mitte kunagi seda. Paistis jube kui seda prooviti. Enamus kes seda tegid oksendasid otsekohe ka kõik välja- väga rõve eksole. Minu laeva meeskond vaatas natukene otsivalt ringi, kes suudaks seda rekordit lüüa (kuna rekord pärineb ühelt teiselt vennalt teise laeva peal, seega pidime oma au kaitsma). Muidugi tuldi kohe minu juurde, et Arnie (muideks mind kutsutaksegi ainult kas Arnieks või Estoniaks), sina suudad seda, me teame. Ma olin täiesti veendunud, et ma ei tee seda, sest see on tobe ja rõve. Ma ei tea mismoodi, aga nad said mind nõusse, kurat :D. No meid oli päris palju seal laeva peal, ca 30 kanti. Siis muidugi üks lahe vana nimega Simmo (aussi) tõuseb püsti ja hakkab kõva häälega rääkima, et meil on üks järgmine võistleja, kes tahab rekordit lüüa ning juua korraga ära 6 õlut. Rahvas kõik oma pilgud mulle pööranud ning ergutava vile saatel valati sinna lehtrisse 6 õlut- kurat seda oli ikka väga palju, ca 2,5l. Markeritega kirjutati mulle käte peale, et ma suudan seda jne :D:D:D. Ja siis tuligi aeg see tobe katsumus ette võtta ja teate mida, ma võitsin selle ära :D:D:D. Ma olen uus beerbongi kuningas. Te ei kujuta ette kui raske on seda esiteks juua, õlu lihtsalt raskusega surub kõrist alla. Pärast seda kiiret joomist on tunne nagu kohe kohe kõht plahvataks. Oiii ma olin rahulikult natukene aega laeva dekil, üle käetoe nõjatumas ning võitlemas, et see kõik välja ei tuleks- ei tulnud- seega olingi selle võitnud ning ka tõstnud meie laeva mainet kui seda saab nii nimetada :D:D:D. See oli üks jubedamaid asju mida ma elu sees teinud olen, tegelikult ka ning ma ei tee seda enam mitte kunagi. Ei soovita seda mitte kellelegi. Muideks eelmine aasta oli samuti rekordi omanik eestlane- me valitseme tervet maailma vist :P.
Käisime jälle veeall harpuuniga kalu laskmas. Mulle anti ka püss ning oii oii oii oii, pärast mõnda minutit lasin ma endale päris suure kala, oma kolm kilo vähemalt. pärast seda laskmist pidime kohe paadi peale ronima ning uude kohta minema kuna haid tunnevad vere lõhna ja tulevad kohe kohale- natukese aja pärast olidki haid seal platsis muideks. See oli väga lahe päev, tahan veel :P.
Lõpuks ometi jõudis kätte see aeg, kui esimene vahetus läbi sai. Praegu seilame Darwini poole, ootan iga minut kuna telefoni saan kasutada. Saame kaks päeva olla linna peal ning siis jälle tagasi seilama vanasse kohta. Seilamine võtab aega 2 päeva. Selline siis on meremehe elu. Varsti näeme ;)
PS! Igatsen Sind Annika J
