Tsükloni poiss

Oleme siin melonifarmis töötanud nüüd juba kuu aega. Töö on täitsa normaalne, ainult et rohkem võiks teda olla. Nii kui on mõni pilvisem päev, siis pole eriti midagi korjata ja meil midagi pakkida. Nädalavahetus oli meil vaba, otsustasime minna lõunasse tripile. Läksime siis Margaret Riverisse. Selline mõnus ja looduslikult väga ilus koht, hästi roheline igatepidi, me oleme harjunud pigem sellise hõredama taimestikuga. Läksime seal ka ookeani äärde ja leidsime sellise mõnusa üksikuma koha, rahvast oli suhteliselt vähe ja peamiselt surfarid. Lained olid päris mõnusad seal, ei julgenudki nagu väga sügavale vette minna. Sinna tuli mingisugune riigitöötaja ja rääkis igaühega. Tuli siis meie juurde ka ja hoiatas, et me läheksime kuskile ohutusse kohta, sest ca 2 tunni pärast jõuab sinna orkaan tuule kiirusega 150 km/h. Egas midagi, ujusime siiski nati. See oli nii mõnus tunne, sest ilm oli selline nagu tormile minemas, vihma sadas natukene, samas päikesekiired tulid pilvede vahelt ja tuul oli päris kõva- see oli võimas tunne seal olla. Linna peal käisime ka ringi, leidsime Ardoga juhuslikult ühest aiast mõned ploomid ja nektariinid :P. Natukene soppasime ja niisama chillisime. Õhtul tulime tagasi, ei viitsinud hakata kuskile telki jääma, sest ilm oli kahtlane. Koju jõudes vaatas Andra netist, et varsti peaks see tsüklon meie juurde farmi jõudma. Ootasime mis me ootasime, aga Andra lubadus ei täitunud. Meie Lepatriinuga tahtsime nii väga tormi näha, aga ei saanudki. Järgmine päev siis Andra jälle vaatas netti ja ütles, et täna õhtul kell 20 peaks jõudma kuna on muutnud suunda vms. Me siis ütlesime Lepakaga, et no kurat, kui sinu lubadus täna ka ei täitu, siis sa imed selle tormi tolmuimejaga siia :D, siiani kurat pole tormi näinud:D. Üks õhtu hakkasime magama minema ja soovisin just head ööd ukse ees Lepatriinule ja siis märkasime ühte hästi suurt ämbliku meie pea kohal, tal oli seal suur võrk katuse alla ehitatud. Vaatame natukene teda ja järsku lendab sinna üks hästi suur kiil ja jääb võrku kinni. Ämblik sööstis nagu välgukiirusel temani ja hammustas. Kõigest paar sekundit mõjus tema mürk ja suur kiil oligi juba surnud, see oli äge. Siin igal pool on hästi palju Redback-e. Nemad on siis sellised nunnud ämblikud, kelle on punane triip selja peal. Ega nad väga mürgised pole- ainult, et kui 2h jooksul haiglasse ei saa, siis võid surra ja kui oled nagu umbrohi mis ei hävine ja jääd elama, siis võid jääda sandiks kogu eluks, halvab mingi osa ära. Me täpselt ei tea, aga võibolla oleme siin tööl aprilli lõpuni, võibolla aga mai lõpuni ja siis peale tööd on kindel plaan sõita Indoneesiasse- Bali, The Paradise Island ;). Vot nii on lood.

Nüüd on aeg käes väikesel naljanupukesel :D. Olen ikka mitmeid kordi andnud Lepatriinule autoga sõita ja ta sõidab juba päris hästi. Vahest muidugi viskab väikese vimka sisse :D:D, näiteks sõitsime kodu poole ja Lepatriinul oli väga raske korraks kuna eelmistel autokooli päevadel ei sõitnud mitte keegi vastu, nüüd aga sõitis ja siis vahe vastutuleva autoga oli mingi 10m ning Lepatriinul järsku väga hea küsimus hüppas pähe- kas ma olen ikka õigelpool teed :D:D:D:D, see oli väga äge.

Aga olge tublid, ciao.