Veel eestis

Ühel väga tavalisel nö pahal Eesti suusailmal (ärme hakka kohe ropendama) tekkis mõte- mõte minna kaugele, mõte saada ära igapäeva elust, omamoodi ka mõte pikendada oma lapsepõlve ehk ülikooli aega, mõte teha midagi, mida pole kunagi teinud, mõte alustada nullist ja vaadata kuidas hakkama saada- see on mõte elada ja võtta elult kõik mis võtta annab ehk minna Maa kuklapoolele- Austraaliasse!

On olemas väga erinevaid inimesi keda mina lahterdan kaheks: ühed on ründajad, teised on kaitsjad. Ründajad ongi need, kes võtavad elult kõike mida see pakub, kaitsjad aga vaatavad, mida elu toob. Mina kuulun kindlasti ründajate hulka (Annika- pink power ;))! Paljude arvates on see hullumeelsus minna lihtsalt tundmatusse kohta ja seal vaadata, mis edasi saab. Minu arvates on see aga väga lahe, uued seiklused, uued sõbrad, põhimõtteliselt uus elu. Ma ei väidagi, et uusi probleeme ei teki, kindlasti tekib, nii imelik kui see ka poleks, ma tahan et neid tekiks, sest siis saab ennast proovile panna. Eks igaüks ole ennast juba proovile pannud igatepidi, küll võrkpallis või balletis;), siis nüüd saab kõike seda rakendada hoopis uute asjade peale.

Sellel aastal suvi Eestis oli väga mõnus samas raske. Kuradima soe ja mõnus oli, aga kuradima palju tööd sai tehtud selleks, et saaks reisi jaoks piisavalt raha. Terve Eesti sai läbi sõidetud. Enne suve oli see plaan ainult kahel, suve alguses oli juba neli liiget. Kõik liikmed on väga värvikad, kuid ühte neis pole siiani kohanud kui aus olla:P. Üks liikmetest on Ardo- Ida-Virumaa hirm:D, teine olen mina võrkpallur, kolmas on Andra, kellest ma mitte midagi ei tea ja siis neljas liige on Annika aka Baleriin aka Lepatriinu, keda hirmutavad 100kg siilid keset Tartu linna:D. Seltskond on väga hea, selles olen kindel ja kui aus olla, siis see ongi kõige tähtsam. Sealt tekib sõprus, mis loodetavasti kestab terve elu- üksteist peab hoidma!

Plaan on olla seal aasta, võibolla rohkemgi. Keegi kunagi ei tea, mis võib juhtuda- äkki olen juba mõne kuu pärast tagasi (kahtlen selles muidugi väga), aga vähemalt saan mina siis ütelda, et ma olen isiklikult käinud just nimelt selles kauges riigis, maailma teises otsas, saan ütelda, et olen reisinud, olen näinud maailma, olen täitnud oma kauaaegse unistuse! Pealegi me kõik oleme mõrvarid- tapame oma aega halastamatult- aga teeme siis seda vähemalt stiilselt (H)!

A sacred land!

This is the Dreaming land, the land of spirit ancestors
Of campfire and corroboree, of rock art and cave painting
A land of mosque and temple, of prayer book and philosophy text
A land of tribal elders and politicians.

And how slowly we have learnt, 60,000 years slowly, how to live with this land
And how slowly we have learnt, 200 years slowly, not to abuse this land
And how slowly we are learning, day-by-day slowly, how to share this land.

We who are black of skin, and white and brown and yellow
And sunburnt pink
Native and newcomer
Blue-eyed and brown-eyed and black-haired and fair-haired

We will live in harmony in this land
Because this is the Land of the Rainbow Serpent
And we are the Rainbow People.